Paradise lost

Paradise lost: Hipide pagulaslaager

Vahel on mul meeles mõlkunud soov olla kuskil lahedas hipilaagris. Leidsin sellega seonduva hea teksti ja mõtlesin siia tõlkida. Vabandust, kui liiga puine tundub, originaali näete SIIT.

TÕLGE:

Ma tahaksin rääkida ühest kohast, mille kutsuti Taylor Camp. Troopilisest ookeaniäärsest utoopiast ilma reegliteta, poliitikata ja ilma maksmist vajavate arveteta.

Mitteriiklik igas mõttes, riietumise poolest vaba ja kus otsustamine põhines „vibratsioonidel“ -  See oli äärmuslik hipifantaasia.

Taylor Camp algas 1969 aastal, kui 13 hipit otsisid pagulust Ameerikas toimuvate ülikooli-mässude ja politsei vägivalla eest. Kodudest lahkununa jõudsid nad Kauaisse Havail, mis oli tol ajal väga kauge ja rikkumata maanurk vaid mõne üksiku valgusfooriga saarel.

„Me olime haaratud sõjavastasesse liikumisse ja Berkeley oli plahvatamas. Olime valiku ees, kas haarata relv või lahkuda“, meenutab Sandra Schaub, kes oli koos oma mehe Victoriga üks laagri asutajatest. „Niisiis, me otsustasime minna Euroopasse ja läksime: Oh, mida, me pole kunagi olnud Havail, me läheme sinna ja siis Aasiasse ja Euroopasse... Meil ei olnud mingit aimu sellest, mida me teeme“.

Vaesed, kodutud ja standartsetest eluviisidest mittehuvitatud  - ei läinud palju aega, kui hipide hõim koos lastega sattus hulkurluse eest vanglasse. Aga ootamatult tuli appi üks Hollywoody nimi.

Howard Taylor, Elizabeth Taylori vend, kes oli saare resident, ostis nad kautsjoni vastu välja ja pakkus rendivaba elamist oma maatükil, mis oli saare üks ilusamaid kohti, kus puutumata dzungel andis teed kristallselgelt sinisele lahele.

Seal ei olnud elektrit ega mingeid mugavusi ja Howard jättis nad sinna. Ühiskonna heidikud alustasid bambusest, ehitusjäätmetest ja utiiltoorainest rannaäärsete puu otsas asuvate majakeste ehitamist. „Lillelapsed“ elasid välja oma utoopilisi unistusi ilma piirangute ja järelvaatuseta.

Nad elasid sellest, mida maa andis ja kalastasid ning värbasid meediku ja ämmaemanda. Lapsed käisid koolis ja said isegi kasutada koolibussi, kui laagrielanikud veensid bussijuhti nende juurest läbi sõitma. Sõnum külast levis laialt ja kaugele ning järjest rohkem hipisid, surfareid ja vaevatud Vietnami Sõja veterane saabus, et alustada uut elu valitsuseta rannakommuunis.

Jätkub...

Emma eluviis

Lääne-Walesis elab üks naine juba 13 aastat omapärast elu. LOE SIIT. Ta andis oma mägedes asuvale kodule nime Tir Ysbrydol (spirit land). Kasvatades endale ise toitu, peab ta kolme kitse, seitset kana ja kahte hobust. Vett saab lähedalaasuvast ojast, poodi külastab haruharva.
Ta ise ütleb: "Nii ma tahangi elada. Selline elustiil pakub mulle õnne- ja rahutunnet ning on minu ideaalseks koduks." Emma soovib lihtsat elu.

58-aastane Oxfordi haridusega Emma oma elektriühenduseta iseehitatud onnis:

Otsusta nüüd lõpuks ära!

Selle asemel, et igapäevaselt muretseda ja närveerida, võiksid lõpuks juba ära otsustada, et:

Vaikus

Kuulasin hiljuti järelkuulamisest Ööülikooli saadet vaikusest. Loengut pidas Fred Jüssi. Isegi mulle mõjus see saade veidi raputavalt, kuigi nõustun lugupeetud lektori seisukohtadega, mida ta esitas. Vaadates ümberringi ennast juhtmete ja kõrvaklappidega konstantselt elektroonika külge ühendanud põlvkonda, siis mõjus saade päris kontrastsena.

Tasub kuulata. Nii vaikust ennast, kui seda saadet. Ehk tulevad siis klapid peast ja inimesed hakkavad kuulama elu enda hääli, et olla rohkem kontaktis.
F.J. eristas huvitavalt "elusa" vaikuse ja hauavaikuse, rääkis sellest, kuidas helide maailm meid märkamatult ja väga tugevalt mõjutab ja miks. Rääkis kuulmiskahjustustest, temalt tellitud lindistusest "männimetsa vaikusest", väärtustamisest ja muidugi sekka ka linnulaulust.

Ma ise olen tõeliselt tugevalt kogenud vaikust just mägedes. Peale bussireisiga Austria mägikuurortisse jõudmist istusin hüti ette õue ja sain korraga aru, kuidas mu kõrvad mürast sumisevad. Selleks kulus umbes tund aega keskendunud olemist, et müra kaduma hakkaks. Lõpuks oli kõik nii vaikne, et seda võis lausa kuulda. Seisund oli nii huvitav, et vaatamata külmale istusin õues mitu tundi lihtsalt kuulates.
Selle reisi ajal kuulasin mägede vaikust päris tihti. 3,5 km kõrgusel ja paksus lumes on see eriti huvitav. Pärast vaikuse avastamist olen nüüd seda otsima ja kuulama hakanud - päris helid saavad tekkida ainult vaikuses.

Jätkub...

Tere tulemast!

Tegin lehega algust ja hakkan siia kohe asju kirjutama.
Panin pealkirjaks "avanemise tee", sest kavatsen kirjutada siia oma mõtteid ja kogemusi vaimse avanemise teekonnast. Sellega on kaasnenud maailma tunnetamise ja ühiskondlike protsesside tajumise muutumine, mis meenutab hipilikku maailmapilti. "Päris hipid" ärge solvuge, palun :) Peace!?

Märksõnadeks:
Vabadus, rõõm, tasakaal, elu nautimine, loodussõbralikkus jne. Lähemalt saab aru, kui veidi blogi sirvida.
Jäigalt mingit maailmavaadet või stiili kopeeritud ei ole. Avan, et nii oleks lihtsalt lahe elada.
Kuna juba pealkirjas on märgitud sõna "tee", siis tegemist on dünaamilise protsessiga - püsime muutumises ja arengus.

Kõik on kutsutud oma mõtteid jagama ja kommenteerima!