Esmaspäev, 15. detsember 2014

Paradise lost

Paradise lost: Hipide pagulaslaager


Vahel on mul meeles mõlkunud soov olla kuskil lahedas hipilaagris. Leidsin sellega seonduva hea teksti ja mõtlesin siia tõlkida. Vabandust, kui liiga puine tundub, originaali näete SIIT.

TÕLGE:



Ma tahaksin rääkida ühest kohast, mille kutsuti Taylor Camp. Troopilisest ookeaniäärsest utoopiast ilma reegliteta, poliitikata ja ilma maksmist vajavate arveteta.
Mitteriiklik igas mõttes, riietumise poolest vaba ja kus otsustamine põhines „vibratsioonidel“ -  See oli äärmuslik hipifantaasia.





Taylor Camp algas 1969 aastal, kui 13 hipit otsisid pagulust Ameerikas toimuvate ülikooli-mässude ja politsei vägivalla eest. Kodudest lahkununa jõudsid nad Kauaisse Havail, mis oli tol ajal väga kauge ja rikkumata maanurk vaid mõne üksiku valgusfooriga saarel.



„Me olime haaratud sõjavastasesse liikumisse ja Berkeley oli plahvatamas. Olime valiku ees, kas haarata relv või lahkuda“, meenutab Sandra Schaub, kes oli koos oma mehe Victoriga üks laagri asutajatest. „Niisiis, me otsustasime minna Euroopasse ja läksime: Oh, mida, me pole kunagi olnud Havail, me läheme sinna ja siis Aasiasse ja Euroopasse... Meil ei olnud mingit aimu sellest, mida me teeme“.

Vaesed, kodutud ja standartsetest eluviisidest mittehuvitatud  - ei läinud palju aega, kui hipide hõim koos lastega sattus hulkurluse eest vanglasse. Aga ootamatult tuli appi üks Hollywoody nimi.
Howard Taylor, Elizabeth Taylori vend, kes oli saare resident, ostis nad kautsjoni vastu välja ja pakkus rendivaba elamist oma maatükil, mis oli saare üks ilusamaid kohti, kus puutumata dzungel andis teed kristallselgelt sinisele lahele.





Seal ei olnud elektrit ega mingeid mugavusi ja Howard jättis nad sinna. Ühiskonna heidikud alustasid bambusest, ehitusjäätmetest ja utiiltoorainest rannaäärsete puu otsas asuvate majakeste ehitamist. „Lillelapsed“ elasid välja oma utoopilisi unistusi ilma piirangute ja järelvaatuseta.




Nad elasid sellest, mida maa andis ja kalastasid ning värbasid meediku ja ämmaemanda. Lapsed käisid koolis ja said isegi kasutada koolibussi, kui laagrielanikud veensid bussijuhti nende juurest läbi sõitma. Sõnum külast levis laialt ja kaugele ning järjest rohkem hipisid, surfareid ja vaevatud Vietnami Sõja veterane saabus, et alustada uut elu valitsuseta rannakommuunis.








Jätkub...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar