Pühapäev, 26. oktoober 2014

Emma eluviis



Lääne-Walesis elab üks naine juba 13 aastat omapärast elu. LOE SIIT. Ta andis oma mägedes asuvale kodule nime Tir Ysbrydol (spirit land). Kasvatades endale ise toitu, peab ta kolme kitse, seitset kana ja kahte hobust. Vett saab lähedalaasuvast ojast, poodi külastab haruharva.
Ta ise ütleb: "Nii ma tahangi elada. Selline elustiil pakub mulle õnne- ja rahutunnet ning on minu ideaalseks koduks." Emma soovib lihtsat elu.

58-aastane Oxfordi haridusega Emma oma elektriühenduseta iseehitatud onnis:



Laupäev, 25. oktoober 2014

Hirm ja vägi

Sattusin FB-s vaidlema, ehk mõtteid vahetama ühe naisega, kes proovis kõiki asju seletada "hirmuga". See hirmuteooria on jah selline, et annab luua terve maailmapildi ja selgitada palju asju. Näiteks võib igasuguse ebameeldiva situatsiooni vältimist nimetada hirmuks. Kuid ikkagi peaks selles teoorias kahtlema, sest:

See, mida naine nimetas hirmuks ja päris hirm tekitavad meie kehas võrdlemisi erinevaid kemikaale. Olulise hirmu ja paanika puhul on kokteil nii kange, et ei kesta oluliselt üle 20 minuti. Siis peab midagi muutuma.

Pigem võiks "hirmuks" nimetatu puhul kasutada sõna "ellujäämisinstinkt". Miks? Pange tähele vahet - hirm oleks nagu negatiivne asi, kuid ellujäämisinstinkt nagu ei oleks. Sõna "hirm" kasutamine on meelevaldne ja sisaldab soovi anda mingis kontekstis ellujäämisinstinktile negatiivne varjund. Seega püüab hirmuteooria kasutaja anda kellegi käitumisele hinnangut, enamasti siis negatiivset. Isegi "tülgastus" on parem sõna, sest näiteks solgi suhtes ei tunne me hirmu vaid pigem tülgastust ja see on loomulik reaktsioon ning selles mõttes mitte eriti halb. Ei saa ju kedagi halvaks pidada, kui ta tülgastust tunneb asjade suhtes, mis seda loomulikult tekitavad.

Tundub veider, et nii lihtsa asja puhul vaevusin kirjutama. Aga ringi vaadates ja kuulates märkan väga palju sellist sõnadega manipuleerimist. Eesmärk on anda hinnanguid ja seeläbi teisi kontrollida, mis ei klapi vaba valiku põhimõttega.

Esoteerilisest küljest asja vaadates. Sõnal on jõud. Kui sõna energiale anda negatiivne väljendus, siis võib see energia halba teha. Ega ilmaasjata vägisõnade tarvitamist halvaks pole peetud. Sõnadest tekivad kujundid ja mustrid, mis meid mõjutavad. Kui sõnale (ja sellega ka kujundile) "hirm" pidevalt energiat anda, siis saab see järjest rohkem võimu.
Mõnikord soovitatakse isegi tavalisemaid sõnu vältida, et need kahju ei teeks. Näiteks võib lugeda SIIT

Sellise pika vinnaga hirmu võib vahel unustada ja seda uuesti kohates on vahest asjaolud muutunud ja hirmu allikas pole nii hirmus. Enamus inimesi teab, et nad on surelikud ja et surm saabub täiesti vältimatult kõigi jaoks... kuid nad suudavad selle hirmu "unustada" ja lõbutseda ning naerdes elu nautida.
Palju oleneb ka suhtumisest. Mõnda asja saab võtta pigem väljakutsena. Kogenud võitlejad oskavad hirmu ja ärevuse tunnet isegi nautida.

E. Tolle soovitab oma valukeha vaadelda, mis ei ole küll kindlasti "unustamine" vaid just tähelepanu pööramine. Energia järgneb teatavasti tähelepanule ja seda jälgimist valesti tehes võib hoopis kahju saada. Kui jälgides ei suudeta võtta vaatleja positsiooni ja säilitada täielikku neutraalsust, siis võib kogemata valukehale (ja hirmule) just väge juurde anda.

Ma pole päris kindel, kuid tundub, et üheks hirmu vastandiks on armastus. Armastus on üldse ju universaalne positiivne vägi (kahjuks annan ka hinnangu). Samas ei oska ma öelda, kui palju siiski on meie hulgas neid, kes suudaksid oma hirmusid armastusega vaadelda ja sellega nende jõudu vähendada. Kui isegi see jõu vähendamise kavatsus on juba neutraalsusest väljas ja seega teenib rohkem valukeha, kui vaatleja huve. Kas tõesti peaks siis oma "hirmusid" ja valusid hoopis armastama?! Kas selline vaimne masohhism annab vabaduse? Peen värk, ma ütleksin... ja kitsas tee.

Jah, ja hirmu vastand peaks ju tegelikult olema julgus. Julge on see, kes ei tunne hirmu. Vapper on see, kes tunneb hirmu, kuid läheb sellele vastu. Et olla julge, tuleb vist esmalt olla vapper?!
Hmm... ja lugesin nüüd hiljuti Rahuleidja blogi, kus ta ühes augustikuu postituses leiab ka, et hirmudele ei tohiks liigselt energiat anda. Ehkki jah, ta on muudes kirjutistes sageli hirmuteooriasse rippuma jäänud - see on tõesti mugav viis asju selgitada, kuid annab ilmselt tagasilöögi suurendatud hirmu VÄE kaudu.
.