Vaikus

Kuulasin hiljuti järelkuulamisest Ööülikooli saadet vaikusest. Loengut pidas Fred Jüssi. Isegi mulle mõjus see saade veidi raputavalt, kuigi nõustun lugupeetud lektori seisukohtadega, mida ta esitas. Vaadates ümberringi ennast juhtmete ja kõrvaklappidega konstantselt elektroonika külge ühendanud põlvkonda, siis mõjus saade päris kontrastsena.

Tasub kuulata. Nii vaikust ennast, kui seda saadet. Ehk tulevad siis klapid peast ja inimesed hakkavad kuulama elu enda hääli, et olla rohkem kontaktis.
F.J. eristas huvitavalt "elusa" vaikuse ja hauavaikuse, rääkis sellest, kuidas helide maailm meid märkamatult ja väga tugevalt mõjutab ja miks. Rääkis kuulmiskahjustustest, temalt tellitud lindistusest "männimetsa vaikusest", väärtustamisest ja muidugi sekka ka linnulaulust.

Ma ise olen tõeliselt tugevalt kogenud vaikust just mägedes. Peale bussireisiga Austria mägikuurortisse jõudmist istusin hüti ette õue ja sain korraga aru, kuidas mu kõrvad mürast sumisevad. Selleks kulus umbes tund aega keskendunud olemist, et müra kaduma hakkaks. Lõpuks oli kõik nii vaikne, et seda võis lausa kuulda. Seisund oli nii huvitav, et vaatamata külmale istusin õues mitu tundi lihtsalt kuulates.
Selle reisi ajal kuulasin mägede vaikust päris tihti. 3,5 km kõrgusel ja paksus lumes on see eriti huvitav. Pärast vaikuse avastamist olen nüüd seda otsima ja kuulama hakanud - päris helid saavad tekkida ainult vaikuses.

Jätkub...