Ego

Egost räägitakse eneseleidmise õpetuste juures palju. See oleks nagu mingi vale osa inimese juures. Soovitatakse egost loobuda ja teda alla suruda. Kui ma päris aus olen, siis on see mulle lõpuni veidi arusaamatu.
Aga täna rääkisime just sellest asjast ühe tuttavaga ja ma pakkusin talle välja, et kui ta oma egoga seonduvad probleemid ära kaotaks, tekiks tal tõeliselt suur kergenduse tunne.
Võibolla ongi ego kustutamise vastutasuks tekkiv rõõm ja uus, palju kergem tunne?
Lihtsalt üks mõte....

See on kindlasti hea plaan, otsida oma ego kaotamisest kergendustunnet ja arengut. Päris tõesti on praegune inimühiskond suures osas egoupitamise libedale teele asunud. Et tuumale lähemale jõuda, tuleks küsida endalt sageli "miks" küsimust.
Näiteks: kui ma olen väsinud, siis miks istun ma kangelaslikult kuskil laua taga ja ei heida pikali? Miks ei söanda ma heita põrandale, kui pole voodit? Jah, inimesed vaataksid imelikult ja tõenäoliselt tunneksin ennast halvasti. Aga miks?
Norme eirav käitumine, mis kaasneb alati ego kustutamisega, tekitab mõistmatust ja pingeid inimsuhetes. See on ego kaotamise hind.
Võibolla on see idee tekkinud kuskil palju turvalisemas keskkonnas? Seal, kus enda ületähtsustamisest loobunud isikut kohe ära ei tallatud... Või välja ei visatud kuskilt, kui ta kuskil magas.
Sama oluline on emotsionaalne turvalisus. Kui ennast allasurud, hakkavad isegi paljud tuttavad sinu kokkutõmmatud ego arvelt oma piire laiendama. Lõppude lõpuks polegi mõtet otsida seda kergendust inimsuhete kvaliteedi arvelt. See muudab ka muu elu kvaliteeti isegi kui suuta enesetunde riivamise tunnet vähendada. Sinuga ei arvestata, sinu mõtteid ei kuulata, sinu vajadusi naeruvääristatakse ja sinuga ei jagata.
Vist seetõttu peavad paljud vaimse arengu rajale astunud inimesed loobuma oma endistest sõpradest ja valima mõistvama seltskonna. See ei ole alati kahjuks võimalik. Näiteks naabrite ja korteriühistuga tuleb ikka suhelda.
Kui ma natuke mõtlesin selle üle, siis jõudsin järeldusele, et oma sisemises minapildis võiks ego küll oluliselt kaotada, kuid väliselt peaks alles jätma mõned eluks vajalikud kindlustused. Muidu saame kahjuks meie parasvöötme meelelaadi tingimustes haledalt elu käest peksa ja suurendame asjatult kurbust, õppimata ära oma õppetunde.
Samuti tuleb olla ettevaatlik oma hingelise või emotsionaalse poole avamisega teistsuguse väärtussüsteemiga inimestele. "Teistsugune" ei tähenda ilmtingimata halba, kuid mittemõistmine koos siira avanemise ja ego kaotamisega võivad tekitada ebameeldivaid situatsioone ja manipuleerimist. Aeg-ajalt tasub meenutada kohalikku vanasõna: rääkimine hõbe, vaikimine kuld.
Soovides tegeleda "mina" ja ego kaotamisega, jätaksin enda kätte juhtpuldi, millega vastavat taset reguleerida. Kas selline ongi siis päris vabadus?