Paradise lost

Paradise lost: Hipide pagulaslaager

Vahel on mul meeles mõlkunud soov olla kuskil lahedas hipilaagris. Leidsin sellega seonduva hea teksti ja mõtlesin siia tõlkida. Vabandust, kui liiga puine tundub, originaali näete SIIT.

TÕLGE:

Ma tahaksin rääkida ühest kohast, mille kutsuti Taylor Camp. Troopilisest ookeaniäärsest utoopiast ilma reegliteta, poliitikata ja ilma maksmist vajavate arveteta.

Mitteriiklik igas mõttes, riietumise poolest vaba ja kus otsustamine põhines „vibratsioonidel“ -  See oli äärmuslik hipifantaasia.

Taylor Camp algas 1969 aastal, kui 13 hipit otsisid pagulust Ameerikas toimuvate ülikooli-mässude ja politsei vägivalla eest. Kodudest lahkununa jõudsid nad Kauaisse Havail, mis oli tol ajal väga kauge ja rikkumata maanurk vaid mõne üksiku valgusfooriga saarel.

„Me olime haaratud sõjavastasesse liikumisse ja Berkeley oli plahvatamas. Olime valiku ees, kas haarata relv või lahkuda“, meenutab Sandra Schaub, kes oli koos oma mehe Victoriga üks laagri asutajatest. „Niisiis, me otsustasime minna Euroopasse ja läksime: Oh, mida, me pole kunagi olnud Havail, me läheme sinna ja siis Aasiasse ja Euroopasse... Meil ei olnud mingit aimu sellest, mida me teeme“.

Vaesed, kodutud ja standartsetest eluviisidest mittehuvitatud  - ei läinud palju aega, kui hipide hõim koos lastega sattus hulkurluse eest vanglasse. Aga ootamatult tuli appi üks Hollywoody nimi.

Howard Taylor, Elizabeth Taylori vend, kes oli saare resident, ostis nad kautsjoni vastu välja ja pakkus rendivaba elamist oma maatükil, mis oli saare üks ilusamaid kohti, kus puutumata dzungel andis teed kristallselgelt sinisele lahele.

Seal ei olnud elektrit ega mingeid mugavusi ja Howard jättis nad sinna. Ühiskonna heidikud alustasid bambusest, ehitusjäätmetest ja utiiltoorainest rannaäärsete puu otsas asuvate majakeste ehitamist. „Lillelapsed“ elasid välja oma utoopilisi unistusi ilma piirangute ja järelvaatuseta.

Nad elasid sellest, mida maa andis ja kalastasid ning värbasid meediku ja ämmaemanda. Lapsed käisid koolis ja said isegi kasutada koolibussi, kui laagrielanikud veensid bussijuhti nende juurest läbi sõitma. Sõnum külast levis laialt ja kaugele ning järjest rohkem hipisid, surfareid ja vaevatud Vietnami Sõja veterane saabus, et alustada uut elu valitsuseta rannakommuunis.

Jätkub...

Emma eluviis

Lääne-Walesis elab üks naine juba 13 aastat omapärast elu. LOE SIIT. Ta andis oma mägedes asuvale kodule nime Tir Ysbrydol (spirit land). Kasvatades endale ise toitu, peab ta kolme kitse, seitset kana ja kahte hobust. Vett saab lähedalaasuvast ojast, poodi külastab haruharva.
Ta ise ütleb: "Nii ma tahangi elada. Selline elustiil pakub mulle õnne- ja rahutunnet ning on minu ideaalseks koduks." Emma soovib lihtsat elu.

58-aastane Oxfordi haridusega Emma oma elektriühenduseta iseehitatud onnis:

Hirm ja vägi

Sattusin FB-s vaidlema, ehk mõtteid vahetama ühe naisega, kes proovis kõiki asju seletada "hirmuga". See hirmuteooria on jah selline, et annab luua terve maailmapildi ja selgitada palju asju. Näiteks võib igasuguse ebameeldiva situatsiooni vältimist nimetada hirmuks. Kuid ikkagi peaks selles teoorias kahtlema, sest:

See, mida naine nimetas hirmuks ja päris hirm tekitavad meie kehas võrdlemisi erinevaid kemikaale. Olulise hirmu ja paanika puhul on kokteil nii kange, et ei kesta oluliselt üle 20 minuti. Siis peab midagi muutuma.

Pigem võiks "hirmuks" nimetatu puhul kasutada sõna "ellujäämisinstinkt". Miks? Pange tähele vahet - hirm oleks nagu negatiivne asi, kuid ellujäämisinstinkt nagu ei oleks. Sõna "hirm" kasutamine on meelevaldne ja sisaldab soovi anda mingis kontekstis ellujäämisinstinktile negatiivne varjund. Seega püüab hirmuteooria kasutaja anda kellegi käitumisele hinnangut, enamasti siis negatiivset. Isegi "tülgastus" on parem sõna, sest näiteks solgi suhtes ei tunne me hirmu vaid pigem tülgastust ja see on loomulik reaktsioon ning selles mõttes mitte eriti halb. Ei saa ju kedagi halvaks pidada, kui ta tülgastust tunneb asjade suhtes, mis seda loomulikult tekitavad.

Tundub veider, et nii lihtsa asja puhul vaevusin kirjutama. Aga ringi vaadates ja kuulates märkan väga palju sellist sõnadega manipuleerimist. Eesmärk on anda hinnanguid ja seeläbi teisi kontrollida, mis ei klapi vaba valiku põhimõttega.

Esoteerilisest küljest asja vaadates. Sõnal on jõud. Kui sõna energiale anda negatiivne väljendus, siis võib see energia halba teha. Ega ilmaasjata vägisõnade tarvitamist halvaks pole peetud. Sõnadest tekivad kujundid ja mustrid, mis meid mõjutavad. Kui sõnale (ja sellega ka kujundile) "hirm" pidevalt energiat anda, siis saab see järjest rohkem võimu.
Mõnikord soovitatakse isegi tavalisemaid sõnu vältida, et need kahju ei teeks. Näiteks võib lugeda SIIT

Sellise pika vinnaga hirmu võib vahel unustada ja seda uuesti kohates on vahest asjaolud muutunud ja hirmu allikas pole nii hirmus. Enamus inimesi teab, et nad on surelikud ja et surm saabub täiesti vältimatult kõigi jaoks... kuid nad suudavad selle hirmu "unustada" ja lõbutseda ning naerdes elu nautida.
Palju oleneb ka suhtumisest. Mõnda asja saab võtta pigem väljakutsena. Kogenud võitlejad oskavad hirmu ja ärevuse tunnet isegi nautida.

E. Tolle soovitab oma valukeha vaadelda, mis ei ole küll kindlasti "unustamine" vaid just tähelepanu pööramine. Energia järgneb teatavasti tähelepanule ja seda jälgimist valesti tehes võib hoopis kahju saada. Kui jälgides ei suudeta võtta vaatleja positsiooni ja säilitada täielikku neutraalsust, siis võib kogemata valukehale (ja hirmule) just väge juurde anda.

Ma pole päris kindel, kuid tundub, et üheks hirmu vastandiks on armastus. Armastus on üldse ju universaalne positiivne vägi (kahjuks annan ka hinnangu). Samas ei oska ma öelda, kui palju siiski on meie hulgas neid, kes suudaksid oma hirmusid armastusega vaadelda ja sellega nende jõudu vähendada. Kui isegi see jõu vähendamise kavatsus on juba neutraalsusest väljas ja seega teenib rohkem valukeha, kui vaatleja huve. Kas tõesti peaks siis oma "hirmusid" ja valusid hoopis armastama?! Kas selline vaimne masohhism annab vabaduse? Peen värk, ma ütleksin... ja kitsas tee.

Jah, ja hirmu vastand peaks ju tegelikult olema julgus. Julge on see, kes ei tunne hirmu. Vapper on see, kes tunneb hirmu, kuid läheb sellele vastu. Et olla julge, tuleb vist esmalt olla vapper?!
Hmm... ja lugesin nüüd hiljuti Rahuleidja blogi, kus ta ühes augustikuu postituses leiab ka, et hirmudele ei tohiks liigselt energiat anda. Ehkki jah, ta on muudes kirjutistes sageli hirmuteooriasse rippuma jäänud - see on tõesti mugav viis asju selgitada, kuid annab ilmselt tagasilöögi suurendatud hirmu VÄE kaudu.
.

Põgenemine

Selline tekst....

allikas: http://ekspress.delfi.ee/news/kranaat/kranaat-india-guru-sokinouanded.d?id=68574409

TURUNDUSSPETSIALIST: Hinges on tühi tunne, ma pole kindel, kas ma olen ikka õigel teel? Milleks kõik see rapsimine? Kas ma peaksin jätma oma mehe maha ja minema Aasiasse valgustust otsima?

Baba Muhhaa: Sul on vist liiga palju vaba aega, et sa selliste asjade peale mõtled. Soovitan mehe mahajätmise asemel temaga laps saada, väike väänik vabastab sind kohe peale sündimist vaba aja probleemist ja ei jäta energiat, et lollustele mõelda.

Enne seda soovitan ära teha juhiload, Tallinna liikluse õppimine Maarjamaa parimate autokooliõpetajate juhendamisel pakub vähemalt sama teravaid elamusi kui mõni India suurlinn.

:)

See on küll Kranaat, aga samas nii tõsi. Mulle tundub, et probleemide eest ei saa alati põgeneda ja valgustust otsida. Hirmus palju (keskea)kriisis naisi lippab sinna Bali saarele... miks?!?! Mustrid ja olukordadega toimetulemise või mittetoimetulemise harjumused on ju väga suure inertsiga. Neid asju ei saa lihtsalt keskkonna muutmisega lahendada.

Tegelikult saab ka siin, kohapeal muutuda ja kui selle muutuse võimendamiseks minnakse siiski kuskile eemale mõneks ajaks, siis on asjal hoopis teine point. Kuid alati on tagasi tulles võimalik samasse auku langeda ja see on äraminemise üheks suureks ohuks.

Alastiolemisest

Nicola Jane Hobbs on joogatreener, kellel oli keeruline noorus. Kui ta oli 19 aastat vana, elas ta läbi surmalähedase kogemuse, sest anoreksia tõttu oli ta kehakaal langenud kõigest 25 kilogrammile. Kuid viis aastat hiljem oli ta oma kaalu kahekordistanud ning õppinud leidma oma minevikust ja kogetust jõudu. Nüüd leiab naine, et on teinud rahu enda ja oma kehaga: hiljuti osales ta alasti fotosessioonil, mis oli tema sõnul ta elu kõige vabastavam ja jõudu andvam kogemus, mis võimaldab tal nüüd jagada alasti olemise võlu ka teiste inimestega. Nicola kutsub inimesi üles olema rohkem alasti ning enda keha tõeliselt vaatama.

Nicola sõnul võtab tervenemine, muutumine ja kasvamine aega ning selleks, et olla piisavalt tugev, terve ja julge, et olla suuteline vaatama end alasti (ja osaleda alasti fotosessioonil) läheb vaja aastaid eneseteadlikkust, -distsipliini, -armastust ja endaga leppimist. Aga kui sinna jõuda, võib alasti olemises leida palju rikastavat.

• Alasti olles räägib sinu keha sinu lugu. Kui sa õpid oma keha tundma, oled ise oma loo jutustaja ning seega on sul võime ka selle loo lõpp kirjutada.
• Alasti olles võtad ennast lõpuni omaks. Heites seljast kõik oma riided, heidad kõrvale ka kujutluse sellest, milline sa proovid nende abil olla. Alasti oled sa täielikult sina ise. Sõna alasti (inglise keeles naked) tuleb vanainglise sõnast “nacod”, mis tähendab paljast, katmata (inglise keeles bare). Sõna “bare” etümüloogia viib tagasi tähenduseni “endas täielik”. See iseloomustab alasti olemise jõudu – see paneb sind nägema, et sa oled täiuslik, et sa oled sina ise ning sul on eneses võim teha kõike ja olla see, kes sa tahad.
• Alasti olles koged haavatavust. USA sotsiaalteadlase Brené Browni uurimuse järgi on alasti olemine haavatavuse võrdkuju. Alasti olemine muudab meid haavatavaks ning see annab meile julgust võtta vastu väljakutseid, lasta teistel tõelist sind näha ning elada elu otse oma südamest.
• Alasti olemine heidab kõrvale maailmale peale surutud iluideaali. Kõik inimesed on erinevad ning on selge, et keegi ei näe päriselt välja nagu fototöötlusega üles vuntsitud modellid klantsajakirjade kaantel. Alasti võttes ning oma kehaga rahul olles viskad kinda ühiskonnale, mis käsib sul kindlat moodi välja näha või käituda.
• Alasti võttes annad endale vabaduse. Kuigi me kipume kulutama riietele suuri summasid, toimuvad meie elu parimad hetked ilma nendeta. Nendes hetkedes oleme me tõeliselt vabad, suutelised vaatama oma hirmudele otsa ning me vabastame ennast füüsiliselt, emotsionaalselt ja ka vaimselt.

Alasti magamise hüved

Tasub ka meeles pidada, et alasti magamisel on mitmeid hüvesid. Loodusravi arst Natasha Turner tõi Huffington Postis välja põhjuseid, miks tasub alasti magada.

• Alasti magamine hoiab sind kauem nooremana. Magamise ajal toimub inimeste kehas loomulik jahtumine, kuid liiga soe tuba võib seda takistada. Toas, kus on üle 21 kraadi Celsiuse sooja, võib melatoniini, vananemist takistavate hormoonide ja kasvuhormoonide vallandumine olla häiritud. Kui me magame täielikus pimeduses, vabaneb melatoniini, mis vallandab väga kerge, kuid kriitilise jahtumise kehas. Kui kehatemperatuur langeb, vabaneb kasvuhormoon, mis aitab kehal taastuda.

• Ütlus “uni on parim ravim” peab paika: korralik uni võib parandada füüsilist võimekust ning langetada vererõhku ja liiga kõrget pulssi. Magamise ajal vabanev kasvuhormoon mõjutab aga praktiliselt igat keharakku – see on muu hulgas hädavajalik kudede parandamiseks, lihaste kasvamiseks ja ka luude tiheduseks. Warwicki ülikooli uurijate sõnul on öösiti vähem kui kuus tundi magavatel inimestel kolm korda suurem risk haigestuda suhkru- ning südamehaigustesse. Samuti tekitab mittepiisav unekogus kortisooli ja näljahormoonide vohamist, mis põhjustab insuliini koguse suurenemist. Vähese une puhul vähenevad ka rasva põletavate ja isu kontrollivate hormoonide kogused.

• Alasti magamine aitab kauem magada ja seega hoida madalamaid kortisooli koguseid. Ühes Hollandi uurimuses panid uurijad katsealustele selga erilised termoriided, mis vähendasid nende kehatemperatuuri vähem kui ühe kraadi võrra, ilma et keha sügavamad kihid oleks jahtunud. Selle tulemusena ei ärganud inimesed öösiti nii tihti üles ning sügava une staadiumides veedetud aeg suurenes. Piisavalt pikk uni aga aitab meil ärgata hetkel, kui meil on madalam kortisooli tase.

• Ajavahemikus 22–02 puhkab keha kõige sügavamalt ning kortisooli tase on kõige madalam. Kella kahest hakkavad aga neerupealised tootma kortisooli järgmise päeva tarbeks ning kella 4–6 ajal on selle tase kõige kõrgem. Öödel, kus ei saada piisavalt und, ärgatakse ebanormaalselt kõrge kortisooli tasemega ja see sütitab isu (eriti “lohutustoitude” – muffinid, küpsised jms – järele) ning viib ülesöömise kalduvuse, suurenenud ärevuse ja pingeteni, ühtlasi suurendab kõhule ladestuva rasva kogust. Kõrge kortisooli tase nõrgestab ka keha immuunsüsteemi, tõstab vererõhku ning kolesterooli taset, häirib unemustrit, alandab libiidot, suurendab suhkru ja süsivesikute isu. See aitab kaasa ka üldisele hormonaalsele tasakaalutusele ning haigustele nagu PMS, viljatus, kilpnäärme probleemid ning ebanormaalne veresuhkru tase.

• Alasti magamine suurendab oksütotsiini tootmist. Kui sina ja su partner magate alasti, võite mõlemad saada kasu sellest hormoonist. Oksütotsiini tootmise suurenemiseks on vaja naha kontakti nahaga (kaisutamine, massaaž, vahekord) ja see aitab vähendada stressi ja depressiooni, võideldes kortisooli halbade mõjudega. Oksütotsiin vähendab ka vererõhku, parandab sooletegevust ning vähendab soolestiku põletikulisust.

Allikad: Mind Body Green, Huffington Post

Allikas: Telegram

Hipibuss

Millega me nüüd siis sõitma hakkame?!

Volkswagen peatab 1960. aastate lõpus hipide sõidukina kuulsust kogunud väikebussi Kleinbus tootmise.

Volkswagen Kleinbusi tootmise on Brasiilias ühtejärge toodetud 56 aastat, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Kultusbussi tootmisele teevad lõpu aastavahetusel karmistuvad turvanõuded.

Esimene Kleinbus toodeti 1949. aastal Saksamaal. Tegu oli Volkswageni teise mudeliga sama kuulsa sõiduauto ehk "Põrnika" järel.

Allikas: http://menu.err.ee/elu/3286e5b5-0cc9-41f8-a6fb-d7f14b53d194