Paradise lost: Hipide pagulaslaager
Vahel on mul meeles mõlkunud soov olla kuskil lahedas hipilaagris. Leidsin sellega seonduva hea teksti ja mõtlesin siia tõlkida. Vabandust, kui liiga puine tundub, originaali näete SIIT.
TÕLGE:
Ma tahaksin rääkida ühest kohast, mille kutsuti Taylor Camp.
Troopilisest ookeaniäärsest utoopiast ilma reegliteta, poliitikata ja ilma
maksmist vajavate arveteta.
Mitteriiklik igas mõttes, riietumise poolest vaba ja kus
otsustamine põhines „vibratsioonidel“ - See oli äärmuslik hipifantaasia.
Taylor Camp algas 1969 aastal, kui 13 hipit otsisid pagulust
Ameerikas toimuvate ülikooli-mässude ja politsei vägivalla eest. Kodudest
lahkununa jõudsid nad Kauaisse Havail, mis oli tol ajal väga kauge ja rikkumata
maanurk vaid mõne üksiku valgusfooriga saarel.
„Me olime haaratud sõjavastasesse liikumisse ja Berkeley oli
plahvatamas. Olime valiku ees, kas haarata relv või lahkuda“, meenutab Sandra
Schaub, kes oli koos oma mehe Victoriga üks laagri asutajatest. „Niisiis, me
otsustasime minna Euroopasse ja läksime: Oh, mida, me pole kunagi olnud Havail,
me läheme sinna ja siis Aasiasse ja Euroopasse... Meil ei olnud mingit aimu
sellest, mida me teeme“.
Vaesed, kodutud ja standartsetest eluviisidest
mittehuvitatud - ei läinud palju aega,
kui hipide hõim koos lastega sattus hulkurluse eest vanglasse. Aga ootamatult
tuli appi üks Hollywoody nimi.
Howard Taylor, Elizabeth Taylori vend, kes oli saare
resident, ostis nad kautsjoni vastu välja ja pakkus rendivaba elamist oma
maatükil, mis oli saare üks ilusamaid kohti, kus puutumata dzungel andis teed
kristallselgelt sinisele lahele.
Seal ei olnud elektrit ega mingeid mugavusi ja Howard jättis
nad sinna. Ühiskonna heidikud alustasid bambusest, ehitusjäätmetest ja
utiiltoorainest rannaäärsete puu otsas asuvate majakeste ehitamist. „Lillelapsed“
elasid välja oma utoopilisi unistusi ilma piirangute ja järelvaatuseta.
Nad elasid sellest, mida maa andis ja kalastasid ning
värbasid meediku ja ämmaemanda. Lapsed käisid koolis ja said isegi kasutada
koolibussi, kui laagrielanikud veensid bussijuhti nende juurest läbi sõitma. Sõnum
külast levis laialt ja kaugele ning järjest rohkem hipisid, surfareid ja vaevatud
Vietnami Sõja veterane saabus, et alustada uut elu valitsuseta rannakommuunis.
Jätkub...
